Lõputöö

Õnne õitsenguks

Lõputöö essee

         Lõputöös käsitlen kunstivallas töötamist, ning Eesti ühiskonna eelarvamusi selles vallas tegutsejatest. Astun järgmisel aastal gümnaasiumisse ning kooli lõpetamine ei ole enam mägede taga. Varsti seisab ka minul ees tähtis küsimus: kuhu ja mida õppima minna. Kas proovida õnne loovas valdkonnas või omandada kõrgharidus valdkonnas, kus amet koos kindla igakuise palgaga on kindlustatud.         Lihtne on öelda, et inimene peaks tegema sellist tööd, mis talle meeldib ja pakub eneseteostusvõimalusi. On teada, et üle 90% abiturientidest peab erialavalikul kõige tähtsamaks eriala huvitavust ja kunstide valdkonnas on üle kahe korra rohkem neid abituriente, kes on kunstiga ka varem tegelnud.

         Abituriendid küll teavad, et nende põhiline sissetulekuallikas saab Eestis olema perekonna rahaline toetus, kuid Eestis praktiliselt puuduv osaajaline töötamisvõimalus (paar tundi päevas) ning kesine õppetoetuste süsteem sunnib sageli abituriente jätkama õpinguid välismaal. Seal on paremad eeldused tegeleda loominguliste valdkondadega nii materiaalselt kui ühiskonna heastahtliku suhtumise tõttu. Ka loomingulise eriala kõrgkoolis lõpetanu elu on raske, esiteks majanduslikult ja teiseks – Eestis pole loomingulised erialad hinnatud ehk on kehva imagoga.  Sageli vaadatakse kunstiinimesi kui ülalpeetavaid ja saamatuid.

         Rahvusvahelised sotsiaaluuringud näitavad, et Eesti inimesed ei peagi vajalikuks ja võimalikuks, et inimesed töötaksid nn eneseväljendamist (st loovust ja loomingut) võimaldavatel ametites. Eneseväljendusvõimalust peab oluliseks vaid 1/3 inimestest, 2/3 peavad sissetulekut tähtsamaks, Põhjamaades aga vastupidi. Rikastes ühiskondades on eneseteostamine loomulikult ka (rahaliselt) lihtsam, võimalikum ja ühiskonnas hinnatum. Neis ühiskondades, kus domineerivad eneseväljendusele suunatud väärtused, on inimestel enda sõnul parem tervis, inimesed tunnevad vastutust oma tegude eest, on poliitiliselt aktiivsed, tolerantsed erinevuste suhtes, teadlikud ja entusiastlikud loodushoiu küsimustes. Rahvad, kes rõhutavad eneseväljendust, on tundlikumad inimõiguste küsimustes, teadlikud tehnoloogia-alastest ohtudest ja riskidest ning tähelepanelikumad vähemuste diskrimineerimise suhtes. Neid ühiskondi, kus valitsevad pigem ellujäämisega seotud väärtused (ehk raha), iseloomustab madal majanduslik ja füüsiline turvatunne ning materiaalsete väärtuste esikohale seadmine. Ellujäämist rõhutavates ühiskondades elavad inimesed pigem ei usalda teisi, ei ole oma eluga rahul ega talu teistsuguseid inimesi (nt võõramaalasi või erineva seksuaalse suundumusega inimesi) enda kõrval. Samuti hindavad neis ühiskondades inimesed oma tervist suhteliselt viletsaks, ei pea oluliseks soolist võrdõiguslikkuse, loodushoiu ega säästva eluviisiga seotut.

         Teiseks suureks puuduseks pean valearusaamasid kunsti rollist ühiskonnas. Kaasaegne kunst käsitleb avatult ja julgelt pea igat võiamlikku valdkonda elus ning selle mõistmiseks on vaja palju teadmisi ning avatust selleks, et seda kohe mitte hukka mõista ja maha teha. Ka loovust tuleb ja saab õppida, anne on vaid algeks, kust edasi õitseda või  halvemal juhul maalähedale kükitama jääda, kuni loovus hääbub. Anne on hindamatu väärtus, mida need, kellel see on, alatihti hinnata ei oska ja peavad seda lisaväärtust lihtsalt kaasasündinud osaks. Ühiskond justkui kardaks teisitimõtlejaid ning neid, kes julgevad nn „keelatud“ teemadest rääkida ning oma arvamuse välja öelda. Kunstita läheks kaduma vaatenurkade paljusus, tänu millele saab endas selgusele jõuda ning maailma mõista.

Kunstil on 21. sajandil palju suurem tähtsus, kui kunagi varem. Kaasaegne kunst on muutnud paljusid kunsti „reegleid“ ning kunstniku ja vaataja rolli. Kunstnik ei ole enam keegi veidrik, kes omaette midagi elutoa seinale sobivat valmis nokitseb. Kunstniku elukutse tänapäeval eeldab meie ühiskonna probleemide tõstatamist ning nendest teose vormimist. Vahel on käsitlus vaataja jaoks „rõve“ või võõras, kuid kunsti ülesanne on statement teha ning inimest mõjutada. Võttes näiteks Alfredo Jaar’i projekti „Lights in the City,“ kus kodutud, vajutades varjupaigas olevat nuppu, süütasid hetkeks tule linna südames asuvas hoones. Tuli oli väga intensiivne ning peaaegu üle kogu Montreali nähtav. Kui tuli pidevalt sisse-välja käis, muutus see inimestele nähtavaks ning tõi probleemi esile, ilma ühtegi kodutut konkreetselt näitamata ning häbistamata. Niisamuti on ka looduse heaks läbi kunsti palju ära tehtud, tuues näiteks Joseph Beuys’i, kes istutas õhusaastust kannatavasse tööstuslinna Kasselisse 7000 tamme.

         Valearvamuse kujunemine kaasaegsest kunstis algab juba koolis, kus loovat lähenemist enamasti ei hinnata ning õpilastel on kartus eksida. Seetõttu valitakse kindel tee mitte pakkudes oma tegelikke vaatenurki. Sellega hävitatakse õpilastes isikupärasust. Samuti ei tegeleta probleemide üle arutamisega, kus õpilastel oleks võiamlik loominguliselt mõelda ning oma arvamust avaldada. Kui me mõnes tunnis millegi üle diskuteerime, on aga kõigil nii palju öelda, et diskussioone jätkub vahetundigi. Isegi kunstitunnis pole me koolis kaasaegse kunstiga väga palju kokku puutunud. Kui kirjanduses jäetakse raamatuid lugeda ning hiljem tehakse hindelisi tekstide analüüse, siis ka teistes ainetes võiks soosida rohkem loomingulist lähenemist ning kunstitunnis näitustel käimist ning retsensioonide kirjutamisest.  

         Tean kunsti õppimisega ja kunsti alal töötamise probleeme. Arvan, et olles ise loominguliselt aktiivne, õnnestub siiski ka Eestis toime tulla. Head kunstnikud elavad meil majanduslikult ju normaalselt. Loovate ehk eneseväljenduslike aladega tegelemist ei suuda kunagi asendada raha.

Lisa märkused:

Töö nägi selline välja

(Puur sümboliseerib Eestlaste eelarvamusi kunstnikest ning põhjamaadega võrreldes halvemaid tingimusi Eestis kunstiga tegelemiseks. Lilled sümboliseerivad kunstnikke ja loomingut; mõni õitsev lill on seespool puuri, mõni väljas- mõnel läheb Eestis hästi ning mõni leiab õnne alles välismaal.)